Oli kord üks õhtu, kui me sõbrannaga Tallinnas ühes 80-ndate stiilis baaris aega veetsime. Saime seal tuttavaks paari aktiivse inimesega, kes organiseerisid bussireisi Hispaaniasse. Olin juba mõnda aega iseseisvalt hispaania keelt õppinud ja see pakkumine kõlas minu jaoks nagu kauaoodatud märguanne, teeviit. Haarasin sellest kahtlemata kinni.
Kui me siis märtsi keskel Lloret de Mari jõudsime (Kataloonias), säras seal ere päike. Tänavad ja rannad olid üsna inimtühjad, hotell oli ka peaaegu meie päralt. Turismihooaeg polnud veel alanud. Kuidagi tekkis kohe selline kodune tunne, hispaaniakeelne rõõmus sädistamine tänaval, naeratavad inimesed igal pool — tundus, nagu oleksin justkui teisele planeedile maandunud. Reis oli tore ja sain ka kohalikega hispaania keelt praktiseerida.
Kui ma siis seal rannas helekollaste kaljude vahel jalutasin, meenus mulle üks unenägu, mis lapsepõlves pidevalt kordus. Nägin unes ühte konkreetset kohta, see oli mererand, aga mitte Eestis. Merevesi oli väga soolane, kaljud olid kollased, nagu need samad. Päike oli samamoodi hele, nagu siin. Täitsa tuttav koht tundus. Mine sa võta kinni, kuidas see olla saab, aga korraga oli mul selge, et ma olin jõudnud koju.
Sellest päevast alates oli mul selge eesmärk silme ees: kunagi ma kolin Hispaaniasse elama. Lõpetasin õpingud ja läksin tööle, hakkasin reisi jaoks raha koguma. Selle aasta jooksul sai järjest selgemaks, miks ma Eestist ära minna tahtsin ja miks just Hispaaniasse. Järjest rohkem hakkas mind rõhuma eestlaste ja venelaste vaheline vindumine. Kui naabrimutile eesti keeles tere ütlesin, vaadati selle peale vihase näoga otsa, vastust muidugi sealt ei tulnud. Tööl puutusin aeg-ajalt kokku venelastest klientidega, kes lihtsalt solvasid, sest olen eestlane. Jah, otse nii öeldigi, et põhjus on selles. Muidugi oli mul ka venelastest sõpru ja ka väga tore ülemus, ärge palun valesti aru saage.
Jõudis kätte novembrikuu ja ilmad muutusid tavalisest sombusest ja niiskest sudust lausa jäiseks. Valgust oli mul hädasti vaja, samamoodi nagu õhku. Teiselt pool merd jõudis mulle kirjasõbra kiri, kutsus Hispaaniasse külla. Aeg oli lahkuda…
Praegu on minu kodulinnas El Campellos käimas selline uhke pidustus nagu „Moros y cristianos“. Täna hommikul veidi enne kella seitset oli kuulda võimsat paugutamist ja tulede kuma, mis tuli meie jahisadama poolt.
Need pidustused põhinevad ajaloolisel sündmusel, kus Hispaania sai vabaks 500 aastasest mauride ikkest, sest kristlased võitlesid oma vabaduse välja. Moros y cristianos on selle sündmuse teatraliseering. Kõik detailid on viimse piirini lihvitud, iga kostüüm käsitsi õmmeldud, peol esineb üle tuhande muusiku, püssirohtu ja ilutulestiku materjali kulub ohtralt.
Eelmine aasta kutsusin ühed meie naaberküla Busoti uued eestlased seda pidustust vaatama ja nad ütlesid, et nad pole elu sees midagi nii suursugust näinud. El Campello pole kuigi suur linn, aga samad pidustused on veelgi uhkemad suuremates linnades. Kõige kuulsam on pidustus on Alcoys. Aga meie linnas toimub see pidu alati oktoobri keskpaigus, tavaliselt 9.–15. oktoober.
Pidu saab alguse sadamas, kus kristlased kaitsevad kallast mere poolt tulevate mauride laevade eest. Seda sai täna näha ka otse-eetris Youtube’ist. Ent varajased ärkajad said seda näha oma silmaga rannapromenaadilt.
Tuleb tunnistada, et ma pole kunagi jaksanud nii vara sadamasse seda toredust vaatama minna. Meie käime perega tavaliselt paraadi vaatamas. See toimub õhtul, kus lõpmatu rodu erinevaid gruppe kristlaste ja mauride rüüdes mööda El Campello tänavaid kõnnivad, vaheldumisi pillimeeste salkadega. Täna õhtul, 12. oktoobril on kõige uhkem paraad, sellest me ei saa ilma jääda.
Nagu näha, see on hämmastav vaatemäng, millest tasub osa saada.
El Campello on kaunis linnake Vahemere kaldal, Alicante pealinna külje all. Alicante ja Benidormi vahel käib tramm, mis peatub meie maja kõrval. El Campellol on 23 kilomeetrit rannajoont, mida nautida igal aastaajal. Kirjutasin meie linnast pikemalt selles artiklis. Kui nüüd tekkis tahtmine meie juures peatuda, tulla puhkama, talvituma või piirkonnaga tutvuma, soovitan lugeda selle võimaluse kohta siit.
Varsti on jälle käes Lihavõtted, see on püha, mida hispaanlased ootavad pikisilmi, sest peale talve on see esimene võimalus võtta üks intensiivne minipuhkus ning võtta elult viimast.
Paljudele tähendab aga see püha ka midagi sügavamat, need hispaanlased, kes peavad kinni traditsioonidest ja kuuluvad vennaskondadesse. Need ongi need, kes kannavad tänavatel torbikutega rüüsid, aga ei, neil ei ole midagi pistmist Ku klux klaniga. Ikka enne oli Semana Santa ja need tegelased viksisid hispaanlaste oma kostüümi maha. Tegelikult on need kutsutakse neid mehikesi „naatsaretlasteks“. Kõige raskem töö on aga „costalerodel“, kes peavad neid hiiglasuuri ja raskeid kujusid oma õlgadel tassima kogu protsessiooni teekonnal. Päevad on läinud pikemaks ja kui ilmaga veab, siis saab juba nautida päevitamist ja rannas käiku. Tihti aga kipub just Semana Santa ajal vihma sadama ja siis vaatavad protsessioonide korraldajad ahastavalt taeva poole, kui ei saagi mitme sajandi vanuste pühakute kujudega tänavale marssima minna.
Naatsaretlane annab Leirele kommiElenoraga Alicante keskväljakul
See sündmus on ka hea turismimagnet, tänavatel on paraadid, palju lilli, muusika, trummipõrin, tõrvikutega öised rongkäigud, väga uhke vaib. Samal ajal on restoranid, baarid rahvast täis, kõik tarbivad, nagu maailma lõpp oleks kohe saabumas. Selle nädala jooksul teenivad restoranid ja muud turismiasutused pea poole aasta kasumi. Väga intensiivne.
Hispaanias kestab see üritus nädal aega. Ega Alicante vanalinn ka väga Sevillale alla jää, ka siin on rongkäigud ja palju vennaskondi, kes mööda linna erinevaid marsruute pidi marsivad.
Kui soovid seda toredust oma silmaga vaatama tulla, siis oled meile oodatud. Loe selle võimaluse kohta pikemalt siin. Võta ühendust.
Ma pole ammu jõudnud midagi postitada, aga ma pole oma lugejaid ära unustanud. Räägime natuke jõuludest, keeleõppest ja meie tegemistest.
Meil on seekord külas Tarvo, kes on omal käel 8 aastat hispaania keelt õppinud. Tema jääb siia mõneks kuuks ja veedab ka jõulud ja uusaasta meiega. Kui ta meile jõudis, siis esialgu ei tulnud jutust suurt midagi välja, sest üks asi on Duolingoga harjutada ja teine asi on päris elu ja päris hispaanlane jutukaaslaseks. Meie külaline kaebas ka, et niipea kui ta linnas üritas kellegagi hispaania keeles rääkida, lülitutakse automaatselt inglise keele peale üle, aga tema tahab ikkagi hispaania keelt harjutada ju.
Nüüd on ta meil olnud umbes kuu aega ja oleme ta ka oma tegevustesse kaasanud, nii ta saab olla keelekeskkonnas ja rahulikult praktiseerida. Javier on väga kannatlik kuulaja, ootab ära, kui teine oma õiged sõnad üles leiab ja parandab, kui vaja.
Ükspäev parandasid mehed kahekesti aja väravat ja määrisid värava rattaid. Uks liugleb nüüd palju sujuvamalt ja keelepaelad said ka ära määritud õlle ja vorstiga. Ma ka olin vahel abiks, kui mõni sõna ei tulnud meelde.
Järgmisel korral tegime ühise õhtusöögi varikatuse all. Küpsetasime isevalmistatud pitsat, keeksi ja kütsime kaminat, et oleks soojem õues istuda. Jõime veini ja vestlesime maailma asjadest. Teine päev meisterdasime piparkooke ja jõulude ajal teeme ka kindlasti midagi eestipärast, nagu hapukapsad ja verivorstid. Kirjutasin siin ka, kuidas Hispaanias jõule tähistatakse, seda saab lugeda siin.
Meie külalised saavad osa ka meie aiasaadustest, praegu on meil valmis apelsinid ja greibid.
Meie aed ja greibipuu
Jõulud ja talv on meil imeilus. Kuigi hommikud on jahedad, tuleb päike välja ja siis on basseini ääres maja ees päris soe. Meil on gaasiküte, õhtul kütame, et toas oleks mõnus ja soe. Paljudes majades Hispaanias pole mingit küttesüsteemi, õnneks meil seda muret pole.
Rääkisime Tarvoga temaga ka keeleõppest. Temal on väga selge, et peab olema järjekindel. Selleks, et keelt selgeks saada, on vaja sellega pidevalt tegeleda. Parim oleks, kui iga päev kasvõi 10 minutit õppida. Duolingo on küll selle juures abiks, aga kipub jääma ühekülgseks. 8 aastat on päris pikk aeg, inimesed tüdinevad tavaliselt üsna kiiresti ära. Sellegipoolest on ära tõestatud nüüd, et Duolingoga saab küll passiivset sõnavara arendada, grammatika tuleb rohkem lause sees ja järele korrates, mis pole ka paha, aga rääkima hakata on hoopis teine asi. Selleks on vaja ajul aktiivset sõnavara ja aktiivseks muutuvad need sõnad, kui sa oled saanud neid kasvõi korra päriselus kasutada. Siis tekivad seosed ja samas olukorras tulevad õiged laused kohe meelde. Ja just selle protseduuri tegimegi temaga läbi. Tarvol läks esialgu natuke aega, et need sõnad oma kaugematest mälusoppidest üles otsida, aga kui see juba kord oli käiku lastud, siis järgmisel korral olid need juba kohe käepärast. Kuu ajaga on toimunud märgatav edasiminek. Kirjutasin selles blogipostituses, kuidas teleri ees keelt õppida ja soovitasin mõningaid filme ja seriaale. Sellest on palju abi kuulamisoskuse arendamisel, sest hispaanlased räägivad väga kiiresti.
Meil on midagi muud, kui tavaline majutus või puhkus ja inimestel, kes meile tulevad, on konkreetne eesmärk. Mõnedel on plaan asuda Hispaaniasse elama ja siin on ka koht, kust saada väärt nõu siinse eluolu, paberimajanduse ja ka kinnisvara soetamise kohta. Peale selle on võimalik ära vaadata minu veebiseminarid teemal Hispaaniasse kolimine. Neid olen korraldanud kolm ja nende salvestusi saab tellida siit.
Need, kes nagu Tarvogi, on iseseisvalt keelt õppinud, tahavad viia oma keeleõppe uuele tasemele ja hakata päriselt suhtlema, siis siin on pakkuda keelekeskkonda, kus saab omas rütmis ja ilma häbenemata keelt harjutada. Meie laps Leire on ka väga vahetu suhtleja, kes igasuguse hirmu ära peletab ja kellega on lõbus ja pingevaba suhelda. On ka inimesi, kes on tulnud siia oma vaimset tasakaalu taastama, sest elu Eestis võib olla stressirohke ja paljudel on tekkinud läbipõlemissündroom. Meil on taastumiseks kõik vajalik olemas: päikesevalgus, rahu ja vaikus ning nurruv kass Flecki.
Kirjutasin ühes teises blogipostituses noorest õpetajast Mariest, kes tuli meile kolmeks nädalaks. Ta sai oma jõu tagasi ja suutis selle aja jooksul isegi oma ülikooli töö õigel ajal ära teha. Suvel tuli Marie meile tagasi koos oma õega, kellega käisime koos mõnel ekskursioonil. Ka nemad olid mõlemad usinasti Duolingoga hispaania keelt õppinud ja said siin oma keeleoskust harjutada.
Kui seda lugedes tekkis soov meile tulla, siis ka sel talvel on võimalus olemas. Selle kohta saab täpsemalt lugeda siin. Võtke julgelt ühendust.
Pamplona pole eestlaste seas kuigi kuulus linn, aga tänu Ernst Hemingway raamatule „Ja päike tõuseb“ on selle linna festival San Fermin kuulus üle kogu maailma. Pidu algab iga aasta 6. juulil ja kestab non-stop terve nädala. Traditsiooniliselt käivad pidulised valgetes riietes, punaste kaelarättide ja vöödega. Hommiku poole on palju kultuuriüritusi, tänavaetendusi, tegevusi kogu perele, õhtul ja öösel hakkab mängima elav muusika. Kutsutud on kontserte andma kuulsaid bände nii Hispaaniast kui ka mujalt maailmast.
Pidustused on Pamplona kaitsepühaku San Fermini auks, kelle kuju ka läbi linna tassitakse. Igal hommikul kell 8 on trobikond härjajooksaid valmis härgadega võidu läbi linna tormama. Usinasti tehakse soojendust ja lauldakse kaitsepühakule laulu. Siis lastakse saluuti ja härgade aedik tehakse lahti. Härgi ajavad taga karjused, pikad kaikad käes. Jooks toimub väga kiirelt, kogu rada kuni härjavõitlusplatsini joostakse läbi vaid paari minutiga. Muidugi ei saa inimesed sellega kogu tee sammu pidada, vaid jooksevad vaid ühe lõigu.
Härjavõitlus on Hispaania kultuuri üks (kahjuks) lahutamatu osa, aga sellel festivalil on sellegipoolest palju enamat kui härgadega seotud, igaüks võib leida seal midagi huvitavat. Olen ise Pamplonas töötanud 10 aastat ja peaaegu iga aasta sellel üritusel käinud. Üle kogu Hispaania on palju huvitavaid pidustusi, kus uudishimulik reisija võib saada unustamatu mulje.
Viva San Fermin!!!
Alles hiljuti korraldasin Põhja-Hispaania huviliste veebinari, milles rääkisin Põhja-Hispaania võimalustest, elukvaliteedist, töötamisest ja kohalikust elu-olust. Selle salvestust (veebinar vol. 3) saab vaadata siin.
Meie maja asub maalilises El Campello linnas Vahemere kaldal. Mererand on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Selles artiklis tahaks tutvustada erinevaid tegevusi, mida saab siin ette võtta.
1. Päevitamine
Muidugi esimene on niisama peesitamine. Seda saab teha nii meie basseini ääres lamamistoolil või chill out sofa peal, aga lähedal on ka liivarannad, kuhu saab jala või trammiga.
Foto Marie-Johanna Kippar
El Campello sadama kõrval hakkab pihta Playa Campello rand, mis on ääristatud lugematute jäätisekohvikute, baaride, poodide ja restoranidega.
Sealt edasi laiub kilomeetritepikkune Muchavista rand, mis ühineb Playa San Juaniga (Alicante rand). Muchavista rannas on ka lugematu arv rannavolle platse, kus toimub ka vilgas treenimine, treenitakse ka meie kooli lapsi, kes ka ilusate ilmadega käivad seal mängimas.
2. Snorkel
Vahemeres on palju ilusaid kalu, mida saab käia imetlemas. El Campello kaljurannad Coveta Fuma piirkonnas on koduks paljudele kaladele ja ka teistele mereelukatele, nagu kaheksajalad, sepiad, merisiilikud, merikurgid, igat sorti meriteod, meriroosid, jne. Neile meeldib seal elada, sest kaljude vahel kasvab palju vetikaid, kohe nagu veealused karjamaad, kus on kõigi nende elanike jaoks palju toitu ja varjupaiku, kus oma pesa punuda.
Oleme käinud ka oma külalistega snorgeldamas. Meil on laenata makse ja torusid. Kui kellelegi läheb minu calipso selga, siis seda ka. See päev, kui käisime Anetaga, oli vesi kristallselge ja nähtavus ideaalne.
3. Kalapüük
Peamine põhjus, miks minu mees kippus El Campellosse tagasi kolima, oli kalapüügikihk. Minu mehele meeldib väga allveekalapüük. Need siin on ühed parimad Vahemerekalad. Saage tuttavaks: vasakult esimene on Mero, siis lubina (huntahven), dorada (kuldmerikoger). See on lahe hobi, mis on tasuta ja samas ka toidab, ideaalne kombo. Meil on pidevalt sügavkülm pungil täis kalu ja kaheksajalgu. Kalapüügiks pole vaja midagi muud, kui harpuuni ja ülikonda, kui vesi on jahedam. Neid kalu leidub kohe kalda ääres, kus nad jahivad väiksemaid kalu. Väiksematest kaladest on minu lemmikud salmonetes, need on vuntsidega roosakad kalad, mis on praetult imehead.
4. Surfamine, supilaua sõudmine
El Campello rannas saab laenutada surfilaudu ja supilaudu (padel surf).
Kuna siin pole eriti suuri laineid ja tihti on meri peegelsile, on siin väga mõnus supilauaga sõuda. Kui on tuuline, olen näinud ka Kitesurfareid oma jõu ja ilunumbreid sooritamas.
Siin on üks klubi, mille kaudu minu laps käis sõudmistreeningus, nad ka laenutavad süstasid ja surfilaudu. https://www.palaloca.es/
5. Paadireisid Tabarca saarele
El Campello sadamast saab suvel sõita katamaraaniga avastama Tabarca saart. Tabarca saar on väike asustatud saar Alicante lähedal. Kohapeal avaneb võimalus ka snorgeldada, sest seal on nö kalade paradiis, kus ei või kalu püüda. Soovitan käia ka külaga tutvumas, kus on nii lahedad vanaaegsed valged majad tüüpiliste siniste uste ja akendega. Siin on üks droonivideo selle saare kohta.
Parim aeg veemõnude nautimiseks on september ja oktoober. Siis ei ole enam liiga palav, aga merevesi on mõnusalt soe.
Kui see kõnetas, siis meie pool on võimalik peatuda ja nautida Vahemerelist puhkust täiel rinnal. Loe lähemalt meie Sinu hispaania keele maja kohta siin.
Meie majas käis puhkamas üks imearmas noor naine Marie-Johanna Kippar, kes õpib ajakirjandust ja tegeleb fotograafiaga. Veetsime temaga kolm nädalat, käisime rannas, matkamas, vaatasime koos filme, vestlesime, proovisime hispaaniapäraseid roogasid. Õnneks tuleb ta varsti jälle tagasi, me juba igatseme teda. Tegin temaga väikse intervjuu, mida tahaks teiega ka jagada.
Tere Marie! Mul on väga hea meel, et sa meile tulid. Räägi mulle natuke endast ja millega tegeled.
Olen pärit Eestist, väiksest linnast nimega Tapa. Õppisin Tartu Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajaks ning nüüd õpin Tartus magistriõppes ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Töötasin 3,5 aastat õpetajana. Paar aastat tagasi tekkis huvi fotograafia vastu ja nüüdseks tegelengi pildistamisega. Lisaks pildistamisele, meeldib mulle teha sporti, laulda, raamatuid lugeda, kirjutada, reisida ja veeta aega oma lähedastega.
Kuidas sa sattusid siia Sinu hispaania keele maja otsa?
Facebookis ajajoont lehitsedes hüppas mulle ette Sinu hispaania keele maja kuulutus, sekunditki mõtlemata avasin selle ja sain aru, et just seda mul ongi vaja. Edasi läks juba lihtsalt – kirjutasin sulle, ostsin piletid ja kuu aega hiljem maandusin Alicantes.
Millised olid sinu ootused, kartused enne meile jõudmist?
Ma ei ole kunagi täiesti üksinda reisinud. Kuna maadlen ka ärevusega, siis oli hirme päris mitmeid. Kui lõpuks Alicantesse maandusin ja kohale jõudsin, sain aru, et tegelikult ei ole üksinda reisimine midagi nii hull. Eriti, kui lennujaamas on vastas väga armas ja tore perekond. Siinoldud aeg on vastanud igati minu ootustele.
Mis eesmärgiga sa selle reisi ette võtsid?
Jaanuari alguses mõistsin, et minu vaimne tervis on väga korrast ära. Olin õpetajana läbipõlenud ja tundsin, et hakkan iseennast kaotama. Sinu hispaania keele maja on täpselt selline koht, kuhu on hea mitmeks nädalaks taastuma tulla. Ja boonusena saab veel hispaania keelt ka õppida ja praktiseerida. Ma olen unistanud Hispaaniasse reisimisest/kolimisest juba sellest ajast saati, kui olin 16. Nüüd, 25-aastasena, jõudsingi ma lõpuks siia.
Milline on olnud sinu kogemus siiamaani. Räägi mida me siin teinud oleme, kuidas oma aega veedad?
Kõige olulisem on see, et ma olen saanud siin puhata ja taastuda – olen lugenud raamatuid, päikest võtnud, kuulanud Podcaste ja lihtsalt nautinud ilusat Hispaaniat. Ma olen väga õnnelik, et te olete mind kaasanud väljasõitudele ning tutvustanud mulle oma kodukohta. Käisime mere ääres, mägedes turnimas ja külastasime teie lemmikuid kohti. Nii huvitav on teada saada, milline on Hispaania haridussüsteem, kultuur ja ajalugu, kui kerge või raske siia kinnisvara on soetada ja tööd leida ning milliseid võimalusi üleüldse Hispaania pakub. Mul on olnud siin nii tore. Kurb on ära minna, kuid tean, et tulen juba varsti jälle tagasi. Ei oleks uskunud, et kolme nädalaga suudab Hispaania mind nii ära võluda ja teie mulle nii hinge pugeda
Sa tahtsid ka oma hispaania keelt täiendada, kuidas sul sellega läheb?
Hispaania keele õppimine siin keskkonnas on imeline. Ma olen oma loomuselt selline, kes kardab eksida. Siin Sinu hispaania keele majas ma seda teha ei karda. Eriti Leirega (8a), ta on nii kannatlik ja valmis rahulikult ootama, kuni ma õige sõna leian või siis proovib usinalt kehakeelega mind aidata. Igatahes, siin on ülivahva keelepraktika!
Oled päris palju reisinud, mille poolest erineb siinne majutus näiteks hotellipuhkusest?
Hotellipuhkusel oleksin ma jäänud oma mugavustsooni. Ma ei oleks roninud mägedes, külastanud erinevaid paiku, läinud teiega naabri sünnipäevale, õppinud hispaania keelt ja seda praktiseerinud, tutvunud päris Hispaania eluga ning mis kõige olulisem – poleks kohtunud nii toredate inimestega nagu Evelin, Javier ja Leire.
Sul on ka plaan tulevikus Hispaaniasse kolida, kas see reis on toonud ka selgust, et kuidas edasi toimida ja mida peaksid oma eesmärkide saavutamiseks tegema?
Jah, kindlasti. Ma tean, et ma soovin siduda end tulevikus Hispaaniaga. Olen saanud targemaks ning tean, milliseid samme ma astuma pean, et see oleks tulevikus võimalik. Senikaua, kuni see võimalikuks saab, külastan aga Sinu hispaania maja
Jälle on käes jõulud ja siin Hispaanias ehivad kodusid ja ka avalikke hooneid Belenid. Aga mis need Belenid endast kujutavad?
See on väga vana traditsioon, mis pärineb juba keskajast.
Belenid ehk Petlemma sõimed on detailsed miniatuursed stseenid, mis kujutavad sündmuseid Jeesuse sünni ümber. Nendel stseenidel leidub tavaliselt Jeesuslapsuke sõimes, Maarja, Joosep, kolm kuningat, karjased ja inglid. Lisaks võivad nad sisaldada erinevaid muid tegelasi, nagu targad, pudulojused ja külaelanikud.
Belene leidub pühendunud meistrite valmistatuna kõigis Hispaania paigus, kirikutes, raamatukogudes ja muudes fuajeedega riiklikes hoonetes, aga ka kodudes. Hispaania Belenidele on iseloomulik nende tähelepanu detailidele ja tõetruu kujutamine. Mõnedel Belenidel voolab isegi päris vesi või vahelduvad öö päevaga. Öösel sütivad laternad ja akendes tulukesed. Belenide meisterdamine on hooajaline tegevus, mida pere ja sõbrad sageli koos naudivad, ning paljud kogud ja ühingud korraldavad oma Belenide väljapanekuid. Käepärased materjalid, millest võib Beleni meisterdada, on tavaliselt korgipuu koor, millest on lihtne moodustada koobast või onni, sammalt, kive, oksakesi. Kujukesi võib osta valmis või ise voolida. Selline meisterdamine kodudes pakub rõõmu nii suurtele kui väikestele.
Belenide näitusi võib nautida kogu jõuluaja jooksul detsembri teisest nädalast kuni kolmekuningapäevani välja.
Siin on mõned pildid selle aasta El Campello raamatukogu Belenist.
Rääkisin veel teistest jõulutraditsioonidest Hispaanias oma teises blogipostituses, mida saab lugeda siin: Jõulud Hispaanias.
Kui nüüd tuli tahtmine ka ise osa saada siinsetest pühadest, on nüüd võimalik peatuda meie külaliskorteris. Võta ühendust ja broneeri oma puhkus. Veel on natuke aega.
Suur suvi on nüüd õnneks möödas ja juba saab rahulikumalt hingata. Minu lemmik kuu on september, siis on meie linnakeses jäänud vaiksemaks, augusti leitsak läbi, see on nüüd asendunud maheda mõnusa sügisega, kus ilmad on parajalt soojad, merevesi veel paras ujumiseks ja ka silmnähtavalt palju puhtam kui suvel.
Täna tahan sulle tutvustada linnakest, kus olen elanud kahel perioodil kokku 6 aastat. Esimest korda elasime siin aastal 2001-2004 ja siis tulime aastal 2018 siia tagasi. Miski kisub meid siia. Räägingi siis sellest, mida siin võib leida.
El Campello oli 100 aastat tagasi väike kaluriküla, kus kaluritel olid paadid rannaliiva peal ja rida kalurimajakesi ranna ääres. Need värvikirevad majad on veel alles rannapromenaadi ääres, kaunilt renoveeritud ja paljudes neist on avatud kohvikud, restoranid, jäätisekohvikud, baarid ning poekesed. Kuigi praeguseks elab El Campellos ligi 30 000 elanikku, säilitab linnake oma ajaloolise hõngu.
Tegelikult on siin elatud juba iidamatest-aadamatest aegadest peale, El Campello jahisadama kõrval on väike poolsaar, kust avastati iberlaste linna varemed ja kes pealegi uuristasid kalju sisse basseine, kus hoiti arvatavasti kalu. Neid basseine nimetatakse siin „Kuninganna vannideks“. Seal on ka praegu kalade kaitseala, kus saab snorgeldada ja kalu imetleda.
Baños de la Reina
Kindlasti tuleks minna jalutama rannapromenaadil kuni jahisadamani. Selle lõpus on üks 16. sajandil püstitatud kaitsetorn „Torre de la Illeta“, mis on ka selle linna sümboliks.
El Campello põhjaosas on kaljude vahele ehitatud vaikne ja idülliline eramurajoon Coveta Fuma, kus on kivirannad ja jälle toredad kohad, kus ujumas ja kalu uurimas käia. Minu mees harrastab allvee kalapüüki, tema ainult ei imetle neid, vaid toob ilusamad ja priskemad koju kaasa.
Coveta fuma ja Kunigatetorn „Torre de Reixes“ Fotod Javier del Olmo
On ka teisi kaitsetorne piki rannaäärt, kuhu saab matkaradasid pidi üles ronida.
El Campello lõunaosas on kilomeetrite pikkune liivarand Muchavista, mis läheb sujuvalt üle Alicante linna rannaks Playa de San Juan.
Erakogu
Siin on Turismiameti poolt tehtud tutvustav video, millele tegin eestikeelsed subtiitrid, võid need sisse lülitada.
El Campellos on ka üks tasemel riigi alghariduskool CEIP El Fabraquer, mis osaleb programmis Erasmus+ ja seda peetakse regiooni parimaks kooliks. Ka minu laps käib seal koolis juba neljandat aastat.
Kutsun siis lahkelt kõiki siia uudistama, puhkusele või ka päriseks, sest see on kaunis ja rahulik koht Vahemere ääres, kus oma pesa punuda.
Meil on võimalik ka pakkuda majutust, meie maja asub jahisadamast jalutuskäigu kaugusel, majal on suur aed ja bassein. Allkorrusel on eraldi sissekäiguga külaliskorter, kus on kaheinimesevoodiga magamistuba, suur elutuba kööginurgaga ja vannituba. Aias on veel varikatusega ja suure lauaga istumiskoht, kus on mõnus juttu puhuda. Meie juurde saab tulla puhkama, keelt õppima/praktiseerima või meiega arutama oma tulevikuplaane Hispaanias. Loe lähemalt selle võimaluse kohta siin: https://sinuhispaaniakeel.com/puhkus-ja-keelelaager-hispaanias/
Kui sulle meeldib see nurgake Vahemere ääres ja tekkis nüüd vastupandamatu soov siia elama tulla ja omale kinnisvara soetada (El Campello ümbrus), siis saan sind aidata oma kodu otsimisel ja asjade ajamisel. Ma pole küll maakler, olen nõustaja, mul on endal kogu see protsess 4 korda läbi tehtud ja tean täpselt, mis dokumente on vaja, mis lepinguid vaja sõlmida, mis makse maksta, jne. Võin otsida sobivaid kinnistuid ja ka vaatamas ära käia vajadusel, kui ise ei saa kohale tulla, üritan hinda alla kaubelda, jne. Huvi korral võta minuga ühendust ja räägime pikemalt võimalustest.
Jõulud on tulekul ja seekord tahaks rääkida siinsetest tavadest ja tähistamisest. Hispaanias on söömine väga olulisel kohal üleüldse, jõulude ajal on menüü koostamine ja selleks toiduainete valimine võtmeküsimus. Mõned ostavad juba aegsasti kraami kokku ja panevad sügavkülma, teised lähevad veel jõululaupäeva hommikul turule, aga siis tuleb küll rahakott puuga selga võtta, sest mereandide hinnad on jõulude ajal mitu korda kallimad. Just nimelt, nad ei taha midagi teada hapukapsast, hispaanlased söövad tavaliselt jõuludeks kala ja mereande, aga sobib ka lamba- või kitsetalle praad. Muidugi on jõululaud lookas ka igasugustest eelroogadest. Jõululaupäeva õhtusöögile järgneb jõulupühade lõunasöök. Need kõik on äärmiselt tähtsad perekondlikud üritused.
Aga ega tähistamine piirdu ainult söömisega. Ei ole inimest, kes ei ostaks jõululotot. Jõululoto loosimine toimub 22. detsembril, mida kantakse telerist otseülekandena kogu hommiku jooksul. Ühes hiiglasuures keras on kõik loteriipileti seerianumbri kuulikesed ja teises preemiad, mida kenad koolilapsed ette laulavad. Peapreemiat kutsutakse „El gordo-ks“ (paks) ja kindlasti näidatakse telekast ka, kuidas loterii võitnud inimesed šampusepudeliga purskkaevu teevad ja eufooriliselt kargavad.
Hispaanlased on üsna usklik rahvas ja enamus käib ka missal, näiteks „Misa del gallo“ (Kukemissa) toimub jõululaupäeva öösel kell 12 või siis jõulupüha hommiku jumalateenistus 25. detsembri hommikul.
Erakogu
Hispaania kodud kaunistatakse tavaliselt Betlema sõimega El portal de Belén. Väiksemat sorti Belén koosneb Jeesuslapsukese hällist, Maarja ja Joosepi kujukestest, kelle kaaslasteks on pudulojused, nagu eesel ja lehm.
Aga on ka palju suursugusemaid ja uhkemaid Belene. Näiteks, kirikutes ja raamatukogudes või linnavalitsuse fuajeedes pannakse ülesse terve Jõulumüsteerium. Kunstnikud, kes Belen’e meisterdavad, kutsutakse belenistideks. Kasutatakse palju looduslikke materjale, nagu korgipuu koor, sammal, osad, jne. Mõnedel on isegi voolavad jõed, keerlevad veskid, liikuvad kujukesed, vaheldub öö ja päev, majades sütivad tuled.
Almería linnavalitsuse portal de Belén
Aga jõulude tähistamine ei lõpe detsembris, vaid hoopis kolmekuningapäeval, mis on hispaanlaste jaoks jõulude kulminatsioon,
Vanasti lapsed jõululaupäeval kingitusi ei saanud. Lapsed pidid ootama kolmekuningapäeva hommikuni, sest eelmise päeva öösel käisid kolm kuningat kingitusi toomas. Eriti oodatud hetk on kolme kuninga rongkäik, mis toimub 5. jaanuari õhtul, seda kutsutakse Gran cabalgata de Reyes. Kolm kuningat (Reyes Magos): Melchor, Gaspar ja Baltasar sõidavad oma uhketes vankrites koos kogu oma saatjaskonnaga läbi linna. Kuningate abilised viskavad kaarikutest lastele komme. Suurtes linnades on sellised üritused vägagi uhked ja suursugused.
Kolmekuningapäeval süüakse traditsioonilist küpsetist El roscón de Reyes. Küpsetist saab tellida, kas vahukoore, kreemi või kõrvitsamaiuse täidisega, aga see pole veel kõik. Seda kooki tuleb süüa ettevaatlikult, sest sinna sisse on peidetud väikesi kingitusi ja ka üks uba. Kellele satub uba, peab järgmisel aastal kuningatekoogi ostma.
Peale rosconi on hispaanias veel palju muid jõulumaiustusi, nagu näiteks turrón (mandlihalvaa) , polvorones (muretaigna küpsised) ja mazapan (martsipan).
Jõulupühade vahele jääb veel üks suur tähistamine – uusaasta vastuvõtmine. Inimesed kogunevad telerite ette, sest erinevad telekanalid on end sisse seadnud La Puerta del Sol’i vastas oleva maja rõdudel Madridis, kus kantakse üle suur Uusaastagaala. Tavaliselt on saatejuhtideks kaunis paar, naine uhke peokleidiga (ma alati imestan, et kuidas see daam ära ei külmu paljaste õlgadega kleidis) ja härra, temal on õnneks ülikond ja must keep. Kui kätte jõuavad aasta viimased 12 kellalööki, mis kostuvad suurest kellatornist, siis on hispaanlased valmis iga sekundi jooksul alla kugistama ühe viinamarja. Nii näeb ette traditsioon, kes soovib ka proovida, hankige eelnevalt endale elukindlus. Oleks mõttekas ka viinamarjad ära koorida ning kivid seest välja koukida. Peale kella 12 pannakse peale muusikavideod ja kõik rahvas, ka teletegijad, suunduvad edasi pidutsema. Mina tunnen sel hetkel tavaliselt puudust „Kitsast kingast“, aga vähemalt saab nüüd internetist vaadata „Tujurikkujat“.
Sellised on Hispaania talvepühad. Kes nüüd soovib oma teadmisi testida, võib seda teha siin.
Lähenemas on kõige pimedam aeg aastas ning pühad, nagu Halloween ja Mehhiko surnutepäev (Día de Muertos). Sellest viimasest tahaksingi täna lähemalt rääkida. Selle püha eesmärk on enam-vähem sama, mis hingedepäeval – austada lahkunuid, aga tegemist on hirmus lõbusa ja kireva festivaliga.
Surnutepäeva tähistatakse 1. – 2. novembril peamiselt Mehhikos, kuid traditsioon on sealt edasi kandunud ka teistesse Ladina-Ameerika riikidesse ja mujale maailma, kuhu mehhiklased on oma traditsioonid kaasa toonud. 2008. aastal lisati surnutepäev UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Mis siis nendel päevadel toimub? Mehhiklased näevad surma ebaharilikust vaatenurgast, nende jaoks ei ole surm kurb sündmus, nad isegi naeravad selle üle. Surnutepäev on täis värve ja sümboolikat ja see on enamus mehhiklaste jaoks üks olulisemaid traditsioone.
Paljud perekonnad seavad kodus üles altarid, et mälestada oma lähedasi. Sellisele altarile asetatakse tavaliselt lahkunu pilt, süüdatakse küünlad, kaunistatakse saialille õitega (arvatakse, et see lill on hingede teejuht). Teised olulised elemendid on: sool, veeklaas, suhkru-pealuud, surnute leib, natuke toidupoolist ja joogid, nagu tequila, mezcal ja ka sigaretid ning muud lahkunu lemmikasjad. Laste haudadele pannakase näiteks mänguasju.
Foto IG @shopviaraiz
1. novembril külastavad pered surnuaeda ning veedavad seal kogu öö magamata, palvetavad ja jagavad lugusid kadunukesest.
Järgmisel päeval toimub suur pidu. Mehhiklased arvavad, et lahkunud on sel päeval koos nendega. Pered söövad kalmistul, mõnikord koguni mariachide muusika saatel.
Leidsin ka sellised toredad tegevused surnutepäeva kohta leheküljel Profe de Ele (üks minu lemmik veebilehti, kust otsida lõbusaid ülesandeid minu hispaania keele õpilastele).
Lõpetuseks soovitan teil soojalt vaadata Disney animafilmi „Coco“.
Selle filmi ikooniline laul „Recuerdame“ (Mäleta mind), pälvis 2018. aastal Oscari preemia parima originaalse hispaaniakeelse laulu eest. Tegin sellele laulule ka eestikeelsed subtiitrid, et oleks see imeilus sõnum oleks kõigile arusaadav.
Proovige kätt ka interaktiivsete mängudega selle sama laulu põhjal siin.
Kellel tekkis soov sügavamale hispaania keelde ja kultuuri sukelduda, saate seda teha minuga käsikäes online hispaania keele tundides.
Sinu hispaania keel 