Oli kord üks õhtu, kui me sõbrannaga Tallinnas ühes 80-ndate stiilis baaris aega veetsime. Saime seal tuttavaks paari aktiivse inimesega, kes organiseerisid bussireisi Hispaaniasse. Olin juba mõnda aega iseseisvalt hispaania keelt õppinud ja see pakkumine kõlas minu jaoks nagu kauaoodatud märguanne, teeviit. Haarasin sellest kahtlemata kinni.

Kui me siis märtsi keskel Lloret de Mari jõudsime (Kataloonias), säras seal ere päike. Tänavad ja rannad olid üsna inimtühjad, hotell oli ka peaaegu meie päralt. Turismihooaeg polnud veel alanud. Kuidagi tekkis kohe selline kodune tunne, hispaaniakeelne rõõmus sädistamine tänaval, naeratavad inimesed igal pool — tundus, nagu oleksin justkui teisele planeedile maandunud. Reis oli tore ja sain ka kohalikega hispaania keelt praktiseerida.

Kui ma siis seal rannas helekollaste kaljude vahel jalutasin, meenus mulle üks unenägu, mis lapsepõlves pidevalt kordus. Nägin unes ühte konkreetset kohta, see oli mererand, aga mitte Eestis. Merevesi oli väga soolane, kaljud olid kollased, nagu need samad. Päike oli samamoodi hele, nagu siin. Täitsa tuttav koht tundus. Mine sa võta kinni, kuidas see olla saab, aga korraga oli mul selge, et ma olin jõudnud koju.

Sellest päevast alates oli mul selge eesmärk silme ees: kunagi ma kolin Hispaaniasse elama. Lõpetasin õpingud ja läksin tööle, hakkasin reisi jaoks raha koguma. Selle aasta jooksul sai järjest selgemaks, miks ma Eestist ära minna tahtsin ja miks just Hispaaniasse. Järjest rohkem hakkas mind rõhuma eestlaste ja venelaste vaheline vindumine. Kui naabrimutile eesti keeles tere ütlesin, vaadati selle peale vihase näoga otsa, vastust muidugi sealt ei tulnud. Tööl puutusin aeg-ajalt kokku venelastest klientidega, kes lihtsalt solvasid, sest olen eestlane. Jah, otse nii öeldigi, et põhjus on selles. Muidugi oli mul ka venelastest sõpru ja ka väga tore ülemus, ärge palun valesti aru saage.

Jõudis kätte novembrikuu ja ilmad muutusid tavalisest sombusest ja niiskest sudust lausa jäiseks. Valgust oli mul hädasti vaja, samamoodi nagu õhku. Teiselt pool merd jõudis mulle kirjasõbra kiri, kutsus Hispaaniasse külla. Aeg oli lahkuda…